Täna on mingi eriline spordipäev. Algul kõksisime niisama võrku. Siis õppisin vasaku käega pinksi mängima. Vahepeal ujumist ja päikest.

Meie naaberhotellis on võrguplats, käisin seal sakslastega mängimas. Eriti hull tase ei olnud, aga ikkagi liiv ruulib. See eriti ei aitand, et jala kossu mängides välja väänasin, püüdsin mitte eriti tugevalt sellele astuda.

Olulisem punkt oli hoopis see, et kõndisin mööda rannaveest uhutud kive 600 m. Nagu mingi eriline hiina punktmassaaž jalataldadele. Öeldakse, et jalgades on kõik energiapunktid, ning kui kõik lahti harutada, polevat mingeid hädasid. Suht-koht valus oli kõndida, aga kui ära harjus, tekkis kogu kehas mingi imelik selgus – võib-olla suutsin stressid lahti lasta. Võib-olla sellepärast just, et pidin hoopis valule keskenduma.

Kui skeptiline ma ikka olen. Siin hotellis on nii palju inimesi. Kõigil oma mured ja tahtmised. Naljakas, see inimeste maailm.

Käisin ka jõusaalis ning pärast mängisin squashi. Vasaku käega jälle. eriline fetiš vist. Teistmoodi. Konventsionaalne, avardab maailmapilti – on võimalik.

Spordipäev!