Tere armas päevik,

ma pole ammu kirjutanud, mis ei tähenda, et poleks millestki mõelnud. Loodan, et suudad andestada.

Neiu. Minu elus on üks kaunis naine.

Keelest ja selle võimsusest.

Mu sõber Siim, töökaaslane, on enesearenduse entusiast. Ta innustas mindki enese arendusele. Mõtlesin eile öösel, et  peaks õppima Eesti Keelt veelgi paremini tundma ja kasutama. Ma kuulasin ühte prantusekeelset laulu ja tuletasin meelde, mida ma tean suurte rahvaste ajaloost. Miks nad on suured? Inglismaa (Churchill), Saksamaa (Hitler), Prantsusmaa (Napoleon), Aleksandria (Suur), Ameerika… Miks mõned inimesed suudavad rohkem, miks nad mõtlevad suurematest asjadest? Sellepärast, et nende käsutuses on suured tööriistad: nad oskavad end hästi väljendada, nad teavad raskeid sõnu ja oskavad neid lauseteks vormida ja tänu sellele inimesed järgnevad neile. Vaatame poliitikuid,  ettevõtete juhte, kunstnikke, spetsialiste: mida nad räägivad, kas pole mitte suured ja rasked sõnad ja hea väljendusoskus. Nad tunnevad mingil määral keelt või tegevust ja kasutavad oma teadmist maksimumini. Mida rohkem nad teavad ja mida rohkem nad oma teadmist oskavad kasutada – sellega mängida ja seda esitleda – seda suuremaid ideid, teoseid ja lahendusi nad suudavad realiseerida. Juhan Parts – vali kord ja osutus valituks, olgugi, et seisis viltu, Edgar Savisaar – vana häältepüüdja ja sõnasepp, Armin Karu – kasutab oma teadmisi ja oskusi maksimaalselt. KJPeterson kas siis selle maa keel. Eesti keel on maailma keerulisimaid ja ilusamaid keeli oma alamdialektide ja kõige muuga. Kui ma aga tean ja oskan kasutada vaid piiratud sõnavara, siis seab see kindlasti ka piirangud  sellele, mida ma suudan mõelda, ette kujutada, väljendada ja teostada.

Programmeerimisest.

Elver Loho kirjutas math.ut listi ühe kirja, kus tsiteeris artiklit, mis lahkab akadeemilist ja rakenduslikku programmeerimist. Artiklis tuuakse välja, kuidas ajaloos on suuri asju tehtud. Nii, et antakse programmeerijatele vabad käed, ligikaudu lõpmatu ressurss ja lahendamatu probleem ja nad lahendavad selle. Artiklis räägitakse Pythonist ja Haskellist, üks imperatiivne, teine funktsionaalne programmeerimiskeel. Tuuakse kõrvu keele võimsus ja reaalne vajadus ning kuidas seda vaadata teadustöö kontekstis. Härra Loho viide on püüd raputada Tartu Ülikooli akadeemilisi standardeid järgiva prtsessi  alustalasid. Ta teeb seda vulgaarse nahhaalsusega, jättes tegeliku teadustöö inimeste töö häbisse, tekib mulje, et praegu on kõik valesti ja kui me KOHE teistmoodi tegema ei hakka, siis pole pääsu: me mandume, teadustöö ei saa õilmitseda, uusi avastusi ei tehta, probleemidele lahendusi ei leita. Ma ei usu, et Elver teeb seda pahatahtlikkusest. Ta on mässaja ning siinkohal “matsid” ei “jää matsideks”, vaid võitlevad kindla järjepidevusega end arendades, oma mõtteid julgelt väljendades, ikka edasi ja edasi. Kiitus! Tahan juhtida tähelepanu  sellele, et “kui Eesti rahvas koos töötama ei hakka, siis ei jää meist midagi järele. ” Rohkem paindlikkust armas Alma Mater

Sõbrad:

http://siim.lepisk.com/